Maaema ja isamaa vahel on huvitav erisus ja ühendus, mis resoneerib sügavamate arhetüüpsete ja energeetiliste printsiipidega. Meie huvides on hõlmata mõlemad ja olla seega kaasaegne loodusrahvas.
Maaema on allikas, loomus, loodus, juured, loodusrahvas. See on vastuvõttev, avarduv, müstiline, toitev ja hoolitsev. Maaema on seotud maapinna, mulla, loodusjõudude, põlise päritolu ja sügava instinktiivse hoolega – see on elu sünnitaja ja hoidja. Tema energia on nais-energeetika: avatus, ühtsus, tunnetus, orgaanilisus, tsüklilisus. Nagu Suur Ema, on ta kohalolek, kuhu saab alati tagasi pöörduda.
Isamaa on raamistik, struktuur, tahe, identiteet, rahvuslik liit, kultuur, keel, korraldus. See on suunav, kujundav, organiseeriv, kaitsev ja ründav. Isamaa ei ole lihtsalt maapind, vaid see on seismine, vabadus, määratlus ja kuhu me kuulume kui kogukond. See on mees-energeetika: selgus, tugevus, piiride tõmbamine, loov tahe, teadlik korraldus. Kui maaema on loodus, siis Isamaa on selle kohal rajatud vaimne struktuur ja tähendusruum. Seega, loodus(+)rahvas ongi maaema ja isamaa ühend.
See vastandub ka vaimse metafooriga:
Nais (maaema) = Vaim – kõike võimaldav, müstiline, algallikas, laskuv, peen
Mees (isamaa) = Jumal – loov printsiip, tahte kehastus, selgus, tõusev, vorm
Kokkuvõttes on need poolused teineteist täiendavad. Ilma teiseta ollakse kas elutud või kaoses. Harmoonia on võimalik ainult tasakaalus. Maaema annab isamaale juured ja sügavuse, samas kui isamaa annab maaemale korrastatud väljenduse ja suuna. Maaema ilma isamaata oleks piirideta loodus, mis lihtsalt vohab. Isamaa ilma maaemata oleks juurteta jäik süsteem, mis kuivab ja mureneb.
See paralleel töötab ka inimese psüühikas: me vajame nii avatust ja juhatust (nais/ maaema/ Vaim) kui ka tahet ja ühendatust (mees/ isamaa/ Jumal), et olla tervik.
Comentarios