Meie inimesed on püüdnud leida vastust küsimusele, miks avalikust ruumist järjest rohkem puid ära võetakse?
Ametlikult vastates on puude eemaldamise aluseks Türi vallas vallavalitsuse määrus: Tiheasustusalal üksikpuude raiumise loa andmise tingimused ja kord (Vastu võetud 20.03.2018 nr 6). Selle kohaselt korraldab Türi Haldus puude langetamist Türi vallale kuuluvatel aladel:
kodanike algatusel ja soovil, juhul kui puu raiumise soov on piisavalt põhjendatud allpool olevate argumentidega.
kui puu on haige, elujõuetu, dendroloogiliselt väärtusetu ning ohtlik ümbritsevale keskkonnale, inimeste tervisele ja varale.
kui puu raiumine on vastavuses kehtiva detailplaneeringu või haljastusprojektiga.
Oluline on teada, et puulehtede koristamise vaev ei ole piisav põhjus raieloa taotlemiseks, ammugi mitte puude langetamiseks.
Erialaselt ja emotsionaalselt on vastus murettekitavale küsimusele keerulisem.
Kellel on olnud huvi, see on näinud vanu pilte sellest perioodist kui Türi kujunes linnaks. Fotodel on näha meie vana kirik ja hõredalt asuvad hooned. Peateed kulgesid teistmoodi ja maastik oli väga lage. Arvestatavamad puude hulgad kasvasid kiriku ja Lokuta mõisa ümber. Juba oli istutatud Vabrikuküla allee. Praegust linnapilti hakati oluliselt mõjutama 1930.-datel aastatel. Just siis istutati teadlikult, linnavõimude ja kogukonna koostööna, kena kogus parke ja tänavapuude ridu. Järgmisel kümnendil, sõja käigus, tehti Türi linn maatasa. Õnneks jäid alles meie ilus koolimaja, kirik ja rõõmustav hulk puid. Sõjajärgsetel aastatel oli ilmselt tähelepanu suunatud rohkem elujärje taastamisele. Linnahaljastust täiustati jõudumööda ka sel perioodil, aga see ei olnud enam prioriteet. Teemast huvitatul on võimalus Türi raamatukogust leida tänuväärset kirjandust meie piirkonna aiandusliku ja haljastusalase käekäigu kohta.
Suur ja mõjuv osa meie linna kõrghaljastusest on 90 ja rohkem aastat vana. Arvestades mõnede puuliikide võimet elada oluliselt kauem, näib, et kõik on nagu hästi. Aga kohapeal olukorda hinnates saab selgeks kurb reaalsus.
Kes teab peast öelda, mitu autot oli Türil 1923. aastal? Mitu aastal 1933? Või kui palju oli elektriliine? Mitu meetrit kasvupinda jäeti tänavapuu tüvest sõiduteeni? Neid vastuseid teadmatagi võib kindlalt öelda, et meie vanad puud on istutatud siis kui teed olid kitsad, liiklusesse tekkisid alles esimesed mootorsõidukid ja õhk oli palju puhtam. Need puud kes sõja üle elasid, võib-olla isegi ilma vigastuseta, on pidanud läbima terve rea katsumusi.
Linliku elustiili areng on puid tõusvas tempos kahjustanud. On tegureid, mida silmaga ei näe, näiteks õhusaaste. Samuti ei taju me kui palju on meie jalgade all torustike, juhtmete ja süsteemide rägastikke, mis meie igapäevaelu nii mõnusaks teevad. Paljud ei tea ka seda, et teepõhi on nagu jäämägi - maa sees olev osa on palju laiem kui asfalditriip millel me kulgeme. Aga kõik see on loodud puude juureruumiga konkureerides. Transpordivahendite suurus ja hulk aina kasvab. Kõnnitee tuleb ka veel kuhugi mahutada. Tänavapuu eksistentsiks hädavajalik ruum on asjatundjate arvates minimaalselt kaks meetrit tüvest, aga meil on sõidutee äärekivid paigaldatud mõnele puule juba 20...30 cm kaugusele.
Kõige hävitavam tegur puude tervisele on hoolimatu suhtumine. Väga palju võib näha “puuhooldajate“ hoolimatusest või teadmatusest tekitatud pöördumatuid kahjustusi. Vana pärn, millel on ära lõigatud inimese reie jämedused oksad, on julmal moel määratud aeglasele surmale. Hoolimata sellest, et pärn on loomult väga visa. Inim-puukahjurite hulka võib arvata kõik need, kes istutavad puu sobimatutesse tingimustesse, lõikavad oksi teadmata, kuidas, kui palju ja millal seda teha, vandaalid ja sageli ka lumelükkajad. Eelmisel kevadel, kirsside õitsemise ajal, käis Hiiumaa ametikooli linnaaednike kursus oma dendroloogia eriala õpetajaga meie parke ja puid uurimas. Kindlasti oli see hariv õppereis, sest nad leidsid rohkelt näiteid selle kohta, kuidas ei tohi puudega ümber käia. Piinlik oli.
Piinlikkust peaksime tundma ka siis kui igal kevadel kutsume kogu eestimaise aianduseliidi oma esinduslaadale. Lillelaada toimumise piirkonnas, Tööstuse ja Kalevi tänaval, vajab kõrghaljastus hädasti asjatundlikku hindamist, lõikust ja ilmselt ka osaliselt väljavahetamist. Kaasaegsetes tingimustes suudab linnapuu elada poole sellest elueast, mida ta naudiks looduses.
Haigused ja kahjurid on hakanud linnapuid rohkem ohustama. Põhipõhjuseks juba mainitud nõrgestav linnakeskkond, ilmastiku muutumine ja piirideta aiandus. Tolli parkmetsas on massiliselt levinud kuuse-kooreürask. Kesklinna parkides on alates 2017. aastast okaspuudel tuvastatud (lisaks üraskile) veel valge ja musta pahktäi, nulu tüvetäi, juurepessi jt haigusetekitajate tegevusest tekkinud kahjustusi. Lehtpuudel on võimalik leida erinevaid seeni, mille elutegevus tekitab puudele lagundavat valge- või pruunmädanikku. Tasub tähelepanelik olla kui puude lehed muutuvad normaalsest heledamaks, puud õitsevad tavalisest rohkemalt ja langetavad lehti ebaharilikult vara ning rabedaks muutunud oksad hakkavad ohtralt kukkuma. Paljud vahtra- ja kasepuud on linnatingimuste mõju ning vigastuste tõttu mädanikest nõrgestatud. Türil on tuvastatud ka saaresurm ja pärna võrsesurm. Väga levinud on hobukastani keerukoi. Kunagi nii esinduslik Kooli park koosneb praeguseks ebasõbralikest pimedatest tunnelitest, kuhu kaine inimene enam siseneda ei julge. Samas on seal puudel esinduslik valik kahjureid ja haiguseid mis muudavad sellised puud murdumisohtlikuks. Ohtlikuks muutunud puud oleks vaja eemaldada. Pargipuud vajavad võrade tõstmist ja haigete okste eemaldamist. Põõsad vajavad täielikku noorenduslõikust. Pargid on muutunud nii pimedaks, et sinna alla ei saa midagi uut istutada.
Türil kasvab väga palju suuri puid. Kõrghaljastuse hindamise ning hoolduse kompetents ja pädevus on samas puudulik. Praegu me suudame ainult ohtlikke puid eemaldada. Kõrghaljastuse väärtusliku mõju säilitamiseks ja arendamiseks on vaja palgata spetsialist kes tegeleks teemaga igapäevaselt. Või tuleb leida raha arboristi teenuste sagedaseks kasutamiseks. Igapäevaselt haljastust hooldavad inimesed vajavad vastavat koolitust ja juhendamist.
Miks meil on nudipuud?
Ajalooliselt kuulvad rangelt pügatud puittaimed losside ja härrastemajade regulaarhaljastuse juurde. Tõenäoliselt on 1930.-datel meie peatänavatele istutatud puuderead samuti suurejoonelise mulje tekitamise taotlus. Vanadel fotodel näevad väikesed, ühtlase kujuga puud sümpaatsed välja. Eriti arvestades, et muud haljastust veel peaaegu ei eksisteerinudki.
Nudipuud on olnudki aastakümneid Türi linnas oluliseks dekoratiivelemendiks, sest ümbritseva kõrghaljastuse mõju oli väiksem. Aga linn on kasvanud, koos haljastusega. Praegu eksisteerib Türi linnas ligi 900 nudilõikusega puud. Nende üldseisund peatänavate ääres on rahuldav, sest puude lõikamist alustati noores eas ja õigesti. Kõrvaltänavatel on olukord väga halb. Enamasti just asjatundmatu lõikuse ja vajaliku juureruumi puudumise tõttu. Osadel kõrvaltänavatel (Vabaduse, Koidula) olid jämedaks kasvanud puud nudi tulemuse saavutamiseks kõigepealt köndistatud või tulbastatud. Mõnel tänaval (nt. Vilde, Roheline) on ainult üksikud nudid alles jäänud. Puuliikide kaupa on alleede kvaliteet samuti ebaühtlane. Pärnad on tugevamad, tammed „hallitavad“, vahtrad on väga halvas seisundis. Mõnel tänaval on ühes reas erinevaid liike (saarvahtraid, kastaneid, pihlakaid, jms), seetõttu jääb ebaühtlane mulje igal aastaajal. Katkise ja seeni täis puuderea näol dekoratiivne efekt tegelikult ju puudub.
Ka nudipuud kasvavad valguse puuduses kõveraks ja elujõuetuks kui neile naabursest „suruvad peale“ puuhiiglased ning hekid. Samamoodi on olukord pinnases. Nende õnnetute juurestik on näljas konkureeriva haljastuse, teekünade, trasside jms infrastruktuuride vahel. Kõikvõimalike mehaaniliste vigastuste tõttu on suurel osal mainitud isenditest tuvastatavad seened ja mädanikud. See asjaolu muudab nende käsitsi kujundamise iga aastaga raskemaks. Mõned puud on nii nõrgad, et neid on võimalik inimjõuga ümber lükata. Lisaks on sellise haljastuse majandamine rahaliselt väga kulukas. Nudipuude lõikamine on käsitöö. Olenemata ilmast veedavad lõikajad tööpäevi redelil. See on ohtlik. Või tõstukil. See nõuab raha. Aastate kaupa, novembrist aprillini, on Türi Halduse töömehed hõivatud peamiselt selle tegevusega. Muud tööd paneme niikauaks ootele.
Looduskeskkonna seisukohalt on nudipuud väheväärtuslikud. Madalaks pügatud puu pakub vähe varju. Linnupesasid leiab neilt minimaalselt, sest selline võra ei kaitse ja linde häiritakse süsteemselt. Nudipuud ei toeta tolmeldajaid ega linde õite ja viljadega. Võrsete lõikamise praktiline väärtus, näiteks luudade tegemise ja loomatoidu jaoks, on tänapäeval olematu.
Asjatundjad annavad sellisele massilisele puude sandistamisele juba ammu hävitava hinnangu. Türil ei ole seni julgenud keegi vastavat teemat arutlusele võtta. Ehkki, me ei tea tegelikult, mida arvavad nudipuudest meie inimesed? Eriti need, kelle aia taga need puud kasvavad. Ehk on aeg uuteks lahendusteks? Näiteks kevadel õitsvate puude grupid?
Pügatud või pügamata Türi?
Aiandusringkondades on Türi nimetatud pügatud hekkide linnaks. Paljud erakrundid on piiratud perfektselt lõigatud põõsaridadega. Avalikus ruumis on ajalooliste kinnistute piirid oluliselt muutunud. Vanade hekkide lünklikud jäänused asuvad kohtades kus neil puudub funktsioon ja olulisus. Seetõttu on langenud ka hooldustase, tehakse minimaalsed lõikused ja liigipuhtus kaob. Lõpuks kaotab selline objekt ka dekoratiivsuse. Hekkide puhul ongi põhiküsimus, kas need on vajaduspõhised või mitte? Kui need ei tähista piire, ei turva kedagi või midagi, ja ei ole isegi ilusad, miks me neid siis teenindame?
Pügatud hekitaim on oma olemuselt samuti nudipuu. Rangelt kujundatud üheliigilised hekid on põhjendatud regulaarstiili ja väga lakooniliste, moodsate arhitektuuriliste objektide puhul. Konkreetsemaid vorme kasutatakse ka kontrastina pehmelt voogavate istutuste esiletoomiseks. Regulaarselt vormi lõigatud hekid on töömahukad objektid, samas mitte eriti loodussõbralikud, võrreldes vabakujuliste põõsaridadega. Nagu eespool sai mainitud, pügatud taim õitseb ja viljub vähem. Linnud jt eluvormid on pidevast segamisest häiritud.
Parkidesse ja lagedaks jäänud tänavate äärde võiks istutada ka vabakujulisi põõsagruppe. Need on võimalik moodustada eriliigilised või monokultuursed, tõsta põlvekõrgusest kuni mitme meetrini. Hooldus on lihtsam ja põõsalinnud tänulikud.
Murettekitav olevik. Veel küsimusi.
Türi kõrghaljastus on vana ja haige. Keskealisi on vähe, needki on katki „hooldatud“. Noori on minimaalselt. Uue haljastuse juurde tekitamiseks on vaja asjatundlikult väljatöötatud haljastusplaane ja sobivate kasvutingimuste loomist. Ja palju raha.
Väga tahaks kirjutada sama pika jutu lootusrikkast tulevikust. Aga selleks on taas vaja vastuseid küsimustele. Kes otsustab, missugune on meie valla haljastus tulevikus? Kus ja mida vaja on? Päikesevarju? Tuulekaitset? Vaadete varjamist? Müratõket? Dekoratsiooni? Loomade, lindude ja tolmeldajate elupaiku?
Kes jälgib, et infrastruktuuride planeerimine oleks kooskõlas haljastuse planeerimisega? Trassid, sideliinid, jms paigutuvad praegu justkui juhuslikult, jättes minimaalselt ruumi võimalike uute puude juurekavade jaoks. Projektides ei ole sageli ka arvestatud reaalsete lumeoludega meie ilmastikutingimustes.
Kes hindab projekte haljastuse seisukohast?
Kes vastab valla haljastuse tuleviku ja planeerimisega seotud küsimustele?
Varakevadel, enne lehtimist, paistab puuokste ja tüvede seisukord hästi välja. Lõppeva talve raske lumi oli puittaimede suhtes halastamatu. Hooliv jalutaja võib tähele panna pea kohal rippuvaid lahtisi oksi, murdekohaga puutüvesid ja muid võimalikke ohtlikke olukordi. Oleme väga tänulikud, kui meile sellest Türi Halduse kontorisse teada antakse.
Comments