Desarmeerime si*apommid

Kutsun teid sisekaemusele kuidas luua hoolitsetud, harmoonias, terviklik ja inspireeriv aedlinna keskkond. See on esimene kolmest mõtisklusest kirgi kütvatel teemadel - seekord vaatlen koerajunne, järgmistel kordadel lusitaania tigusid ja invasiivseid taimeliike. 

Ehmatav pealkiri ja üleskutse, mis võib esmapilgul kindlasti erinevaid tundeid tekitada. Kuigi võtan asja huumoriga, siis see pole nali ega ka arvamus, et meie linn peaks koerajunne täis olema. Minagi soovin puhast ja hoolitsetud keskkonda – seega resoneerun hea tavaga koerajunnid ära koristada. Ent teisalt lõhume selle käigus looduslikku ringi ja risustame ühiskonna viimast lüli – jäätmesüsteemi. See on meie ühine vastutus, mille praegu oleme kollektiivselt mugavalt välja delegeerinud.

Olen tähele pannud, et koer eelistab üldjuhul privaatsemat ja looduslikumat kohta, kuhu oma häda teha. Mitte alati, aga pigem. Nii olen üritanud ka ise seda toetada – lubada tal käia metsikumatel radadel ja valida koht, kus see tundub loomulik. Kui ta aga juhtub oma “miini” laotama liiga avalikku kohta (mis on muidugi igaühe subjektiivne hinnang), siis olen korjanud ma selle üles ja visanud prügikasti. Teinud “oma osa ära, et plats jääks puhas”.

Aga ikka ja jälle jõuab see jäätmeteema minu teadvusesse. See on tegelikult kuklas olnud aastaid, kuid vahel tuleb esiplaanile ja võib mitmeks päevaks minu elu domineerida. Olgu vaade globaalne, regionaalne või kohalik – kõik on ühenduses ja peegeldab ühte tänini lahendamata probleemi. Jäätmete teema eest ei saa põgeneda. Vaatamata meie arengule ja näilisele puhtusele on jäätmesüsteem endiselt väheteadvustatud, karm, keeruline ja samas ääretult oluline.

Kui hiljuti sattus kätte raamat jäätmekriisist – “Wasteland” ehk “Jäätmetemaa” - siis tuli teema taas esile ja minus tärkas empaatia nende inimeste vastu, kes “viimase lüli” tööd teevad. Samal ajal nägin ka iseennast – kuidas ma sõna otseses mõttes viskan sitapomme prügimajandusse, muutes sorteerimise ja käitlemise veelgi raskemaks. Mitte alati, aga piisavalt tihti, et tajuda vastutust. See tekitas piisavalt tugeva vastikuse tunde, et seda enam mitte teha. 

Nii tekkis soov leida terviklikum ja looduslähedasem lahendus – selline, mis haakuks kaasaegse loodusrahva visiooniga. Ja mingi lahenduseni ma ka jõudsin. Nüüd, kui pean vajalikuks junn üles korjata, siis poetan selle mõnesse paremasse paika – põõsa alla, puu juurde või heinamaale, kus see saab loomulikult laguneda ja väetada. Tühja kilekoti viskan prügikasti. Jah, sinna jääb ikka veidi “kaupa”, aga vähemalt on seda 99% vähem – ja loodus saab oma osa tagasi.