Sõja mitmetasandilisus, energiakriis ja toidujulgeolek Türi vaatest

Seda artiklit on raske kirjutada. Teema on suur ja põimunud, hirmu on kollektiivselt palju, nüansse ja vaateid erinevaid. Seda kokku võtta hästi ei saa ja enamusel pole aega lugeda niikuinii. Lihtsam oleks olla vait, keskenduda oma elule ja lähedastele. Ent miski minus kutsub tungivalt kirjutama. Olukord ja muutus on liiga suur. Ja kes on üldse “lähedane”? Tunnen tugevat sidet ja isegi kohustust seista kogukonna/ Türi eest. Olen samaaegselt mures selle üle kui vähe me oleme tegelikult valmistunud ja samas inspireeritud võimaluste osas. See ei ole midagi, mida individuaalselt saaks lõpuni lahendada ja seetõttu jagan seda mida süda ütleb.

---

Me elame ajaloolises hetkes, mille tegelikku ulatust on praegu raske hinnata. Hormuzi väina kriis ei ole lihtsalt järjekordne geopoliitiline sündmus kaugel maal. See ei ole ka “ainult” laiema sõja oht, mis justkui võib tungida ka kodumaale. See ei ole ka tavaline energiakriis, kus suured (OPEC) tootjad saavad rohkem naftat pumbata ja olukorra stabiliseerida. Me oleme kohas, kus ajalooliselt suured kriisid koonduvad kokku.

Oleme murdepunktis, mis näitab korraga ära, kui habras on globaliseerunud tööstuslik maailm, kui tugevalt sõltub meie igapäevane elu odavast energiast ning kui kiiresti võivad kauged sündmused jõuda meie enda toidulauani. Omamoodi covid 2.0, ent veelgi võimsam.

See ei tähenda, et peaksime järgima hirmuartikleid ja minema kaasa paanikaga. Just vastupidi. Sellistel hetkedel on vaja rahulikku, süsteemset ja küpset mõtlemist. Me ei pea reageerima hirmust, aga me peame nägema, mis toimub. Me peame tundma ära sügavamad muutused ja vastavalt kohanema. Teadvustama, et surm ja sünd on käsikäes. Ja mitte ainult teadvustama, vaid ka looma vastavalt, kohanema.

Oluline on mõista, et sõda ei ole ainult füüsiline. See on mitmetasandiline. Ent me ei kipu nägema olulisi muutusi ja trende füüsilise sõja hirmus ja pildis. Me oleme justkui halvatud, ent jätkame igapäeva elu lootuses, et kõik laabub meie jaoks. St, loomulikult toimub sõda rindel. See on reaalne, kohutav ja inimlikult traagiline. Seda tuleb teadvustada ning otsida viise, kuidas mitte sõdida — kuidas luua rahu. Olen selles osas ise üsna radikaalne, sest tean “liiga palju” sõja tagamaadest. Kuid samal ajal toimub suurem sõda vähem nähtavatel tasanditel: energiaturgudel, toidumaastikul, finantssüsteemis, infoväljas, tarneahelates ja inimeste kontrollis. Need teemad hoitakse tavateadvusest eemal - nii teiste kui meie enda poolt.

Meedia ja seetõttu enamus meie inimesed ja igatasandi juhid keskenduvad peamiselt pinnapealsele. Oli see covid pandeemia surmad ja vaktsiinid, siis sõda ukrainas, nüüd sõda iraanis. See on nähtav, dramaatiline ja emotsionaalselt haarav. Ja see müüb, see on ärilisele meediale kui vesi veskile. Aga kui jääme ainult sellele tasandile, magame maha selle, mis on kohalikult palju olulisem: kuidas sõja mõjud liiguvad läbi energia, toidu, raha ja igapäevase toimetuleku meie enda ellu; miks ja kuidas sõdu luuakse; kuidas ei ole tegelikult kuhugi põgeneda, ega pole ka põhjust; mis toimub tagataustal ja millele peaksime keskenduma enda, oma pere ja kogukonna huvides. Isegi kui sõda Iraanis täna läbi saaks, ootab meid ees märgiline väljakutse.

St, küsimus ei ole ainult selles, kes võidab sõja kusagil kaugel ega isegi selles kes on selles süüdi. See on rohkem müra kui võiks arvata. Ka süüdlasi on raske otsida, sest ajalugu on näidanud, et peavoolu narratiivid on peaaegu alati valed. Kes tegelikult niite tõmbavad, ei saa me teada ja praktikas pole isegi oluline. Trump, Putin, jt on ainult ühed osakesed. Olulisim küsimus on selles, kas meie kogukonnad on valmis maailmaks, kus odav energia, odav transport ja odav import ei ole enam iseenesestmõistetavad. Maailmaks, kus finantssüsteem ja ühiskonna alustalad teevad läbi radikaalset transformatsiooni.

Odava energia pandeemia

Covid näitas, mis juhtub siis, kui inimeste liikumine peatub. Hormuzi kriis näitab, mis juhtub siis, kui odava energia vool tõrgub. Ja see on märgiliselt suurem. 

See on omamoodi viirus, mis levib süsteemide üleselt. See on kulude, puuduse, teadmatuse ja ebakindluse laine, mis liigub ühest süsteemist teise: energiast transpordini, transpordist toiduni, toormaterjalidest väetiste, pakendite, tootmise ja igapäevase hinnatasemeni. See puudutab kõiki — kas otseselt või kaudselt. 

Nafta on olnud globaliseerumise nähtamatu alus. Selle peal seisab suur osa meie tänapäevasest mugavusest: transport, toit, väetis, plast ja pakend, reisimine, ravimid, kiire logistika ning poekultuur, kus kõik on kogu aeg olemas. See on olnud meie alustala, nii heas kui halvas.

Kui see alus hakkab kõikuma, ei kalline ainult kütus. Muundub kogu eluviis ja ühiskonna toimumine. Toit tuleb küll põldudelt, seda me teame kõik, ent Eesti toidulaud ei ole ainult Eesti süsteem. Suur osa sellest, mida oleme harjunud igapäevaselt tarbima, tuleb Hispaaniast, Prantsusmaalt, Hollandist, Poolast ja mujalt. See on toiminud, kuna transport oli odav, kütus kättesaadav, tarneahelad sujuvad ja rahvusvaheline kaubandus stabiilne. Ent see pole olnud kunagi tegelikult terviklik. See on enamasti äri, mitte tervislik toidusüsteem. Ja see pidu on läbi saamas.

Kui energia muutub kalliks või ebakindlaks, muutub ka küllus ja stabiilsus. See ei tähenda, et kõik kaob üleöö, kuid hinnad tõusevad märgatavalt, valik väheneb, import muutub hapramaks ja kohalik toimetulek palju olulisemaks. See, mis varem tundus iseenesestmõistetav, muutub strateegiliseks küsimuseks. Abivajajaid võib tekkida väga palju juurde. Kas me oleme selleks valmis? Kas me neutraliseerime juba ette saabuvat kahju? Kas me teadvustame muutuse ulatust?

Lähis-Ida energiakriis alles hakkab kohale jõudma ja saabub lainetena mitu aastat. Isegi kui sõda lõppeks täna. Seetõttu ei tohiks seda hetke käsitleda ainult sõjauudisena. See on strateegiline hoiatus. Me ei peaks kartma sõda vaid teadvustama süsteemset transformatsiooni, kokkukukkumist ja seadma uued alused.

Väetised, kurnatud mullad ja toidu laiem temaatika

Üks kõige olulisemaid teemasid on toit. Miski, millele keegi ülemäära ei mõtle. St, välja arvata tervislik toitumine, mis võib osasid inimesi huvitada, oleme me siiski harjunud mõttega, et toit on meil süsteemselt lahendatud. Ent olenemata inimkonna arengust pole me kunagi päriselt toitu ära lahendanud. St, jätkusuutlikult, harmoonias, koostöös. Olen toitu väga palju uurinud, isegi haridusliku arengumudeli selle jaoks abikaasaga välja töötanud ja võin öelda - me oleme kaugel sellest, et toit oleks lahendatud. St, meil on kõik osakesed olemas, teadmised olemas, kogemused ka olemas ent meie peamised süsteemid seda ei arvesta. Miks? Sest toit on äri. See on ülevõetud ja ära optimeeritud ärilise kasumi huvides, mitte suurema terviku, kvaliteedi, inimese ja looduse hüvanguks. Jällegi mängib võimul põhinev rahasüsteem ka siin olulist rolli.

Kaasaegne intensiivne põllumajandus on kaua toiminud kõrge tootlikkuse loogikal. See on andnud meile suuri saake, odavat toitu ja näilise külluse. Me oleme ennatlikult juubeldanud, et üha vähem inimesi on näljas ja saadaval on üha suurem mitmekesisus. Aga see tootlikkus on tulnud väliste sisendite arvelt: mineraalväetised, pestitsiidid, fossiilkütused, rasked masinad, globaalne keemiatööstus ja odav transport. Enamus toidusüsteemist on kui steroididel, tootes rohkem ja odavalt ent mitte kvaliteetselt. Ja nagu spordis, konkureerida ilma steroidideta väljal, kus teised teevad steroide on praktiliselt võimatu. Seetõttu on mahetootjad olnud vähemuses ja raskustes. Keemiline võimendamine võib mingil määral mingil ajahetkel töötada, et anda võimu juurde, kuid pikaajaliselt on see lõhkuv, intensiivne ja tervist/ tervikut lõhkuv. Kui kogu süsteem on steroididel, siis on see massiline probleem.

Kui mulda käsitletakse ainult tootmispinnana, mitte elava ökosüsteemina, hakkab see kaotama oma struktuuri, huumust, elurikkust, veehoidmisvõimet ja loomulikku viljakust. Selline muld võib väetiste toel veel saaki anda, kuid ta ei ole enam iseseisvalt tugev. Teda hoitakse kunstlikult elus, niivõrd kuivõrd. See on suur haavatavus. Kui väetised, kütus ja keemilised sisendid on odavad ja alati kättesaadavad, saab süsteem oma sisemist nõrkust varjata. Aga kui need sisendid kallinevad või muutuvad ebakindlaks, tuleb mulla tegelik seisund nähtavale. Kurnatud muldadest ei saa ilma välise toeta enam sama suurt saaki tulla.

Seetõttu ei ole toidukriis ainult logistiline kriis ega ole mõõdetav hinnas. See on ka mullakriis. See on keskkonna vaesumine ja haavatavus.

Siin muutub mahedam, loodussõbralikum, taastav ja kohalik põllumajandus mitte lihtsalt ilusaks ideaaliks, vaid vältimatuks suunaks. Küsimus ei ole enam ainult selles, kas tahame puhtamat või tervislikumat toitu. Küsimus on selles, kas meie mullad suudavad elu kanda ka siis, kui odavad välised sisendid enam süsteemi ei kanna, või kui mullast on alles jäänud kõrb. Teema on eksistentsiaalne ja ei sõltu sellest, kas keegi tuleb droonidega kallale. Sõda on meie kodupinnal juba ammu.

Seda muutust ei tasu romantiseerida. Kuigi see on vajalik, saab üleminek olema valus. Saagid võivad ajutiselt olulised langeda. Toit kallineb. Tootjad on juba praegu surve all. Tarbijad on harjunud odava toiduga. Inimkond on harjunud ja kasvanud selle süsteemi najal. Jaekaubandus on üles ehitanud terve kultuuri „soodsaima ostukorvi” ümber. Kogu süsteem on ehitatud mugavusele, kiirusele ja hinnakonkurentsile. 

Muutus mahedama, kohaliku ja elujõulisema mullaga toidusüsteemi poole ei tule mugavustsoonist. See puudutab kõiki: talunikke, peresid, koole, lasteaedu, omavalitsusi, ettevõtjaid, poode ja kogukondi. Rasked ajad on ees. See on tegelik rohepööre. Rohujuure pöördumine looduse ja inimeste koostööle, mitte ülevalt-alla uued eelistatud masstööstused (rohepesu). Alustada tasuks enne, kui surve muutub liigselt ohtlikuks ja kaootiliseks. Teisiti öeldes, see ongi suur lähtestamine. Ent küsimus on, kas me lähtestame end ise, või laseme selle eliidil enda eest ära teha. Vahe on märgiline.

Toidujulgeolek on primaarne

Toidujulgeolek ei tähenda ainult seda, et riigil ja isiklikul tasandil on kusagil varud. See tähendab, et kogukonnal on elav suhe oma toiduallikatega. See tähendab kohalikke tootjaid, toimivaid tarneahelaid, säilitamisoskusi, seemneid, mulda, vett, tööriistu, teadmisi, usaldust ja koostööd. St, et põllumajandus mõõdab ja kasvatab mulla elujõulisust ajas. St, et kohalik omavalitsus tegeleb sellega süsteemselt ja kohalik rahvas valib teadlikult igapäevaselt. 

Kui palju me suudame ise kasvatada, säilitada, töödelda ja jaotada? Kui tugevad on meie kohalikud tootjad? Kui palju sõltume kaugelt tulevast kaubast? Kui hästi tunnevad inimesed oma piirkonna talunikke? Kui palju toitu liigub otse tootjalt tarbijale? Kui palju on meil varusid, oskusi ja koostöövõrgustikke? Kui palju me tegelikult teadvustame olukorra tõsidust ja vajadust muutuseks? Kui palju me toetame isiklikult, läbi oma valikute, ja omavalitsuste tasandil kohalikke tootjaid ja toiduvõrgustikke?

Need küsimused peaksid olema infoväljas pidevalt üleval. Mitte paanika või retoorika pärast, vaid strateegilise küpsuse pärast. 

Finantssüsteemi ümberkujundamine

Raha olemusest ja süsteemsest kriisist olen rääkinud aastaid, sageli kurtidele kõrvadele. Inimestel pole aega näha seda, mis toimub süsteemsel tasandil. See tundub esmapilgul liiga keeruline, liiga kauge ja väheoluline. Ma ei räägi siinkohal traditsioonilisest investeerimisest või finantsharidusest. See on pangahärrade ja daamide ja finants “influencerite” pärusmaa. Ma räägin haritusest, süsteemsest teadlikkusest, justkui algõppest. Raha puudutab kõiki valdkondi. Katkine raha on üks põhjustest, miks globaalsed sõjad üldse võimalikud on. See on suur põhjus miks ma rahatemaatikas kirglik olen. Iga kriisilainega toimub midagi olulist raha tasandil, mis otseselt ja kaudselt mõjutavad kõiki. Me trükime raha, midagi pudistades enamusele, kuid enamus suunates vähemusele. “Järgi raha” on väga hea signaal, meeldetuletus.

Seetõttu on finantsharitus osa kriisivalmidusest. Meil tasub ausalt teadvustada fiat-raha süsteemi ülesehitust ja hõlmata arukalt alternatiive; kuidas inflatsioon ei ole ainult hindade tõus (tagajärg) vaid raha juurdetrükk (põhjus); kuidas päris inflatsioon on Eestis​ keskmiselt ~8% (rahatrükk ja krediidiloome) mitte 2-3% (tarbijahinnaindeks). 

Finantsmaailm jätkab eesolevatel aastatel ja kümnenditel tegemist läbi suuri ümberhindamisi. Jätkuvad võimsad devalveerimise lained, mis suurendavad inflatsioonilist survet nii ettevõtetele kui ka rahva säästudele. Iga kriis on suurem, sest finantssüsteem aina paisub, vaatamata vahepealsetele õhu välja laskmistele. 

Kui energia, toit ja raha kõiguvad korraga, vajame palju rohkem kainust kui hirmu. See on kokkutulemise, avatud mõtlemise ja uute lahenduste koht.

Türi võimalus

Siin jõuame Türi juurde.

Türi ei pea jääma passiivseks pealtvaatajaks, reageerijaks, kõrgema võimu vaikimisi järgijaks. See ei ole meie DNA. Vastupidi — Türi-sugusel paigal on väga palju kaarte käes. Kuulen ikka ja jälle kuidas meil räägitakse ühiskonna vananemisest ja sellest, kuidas meid on üha vähem ja me justkui hääbume, ent minu hinnangul on see pealispinnaline. See ei näe laiemat demograafilist jm süsteemide trende mille vältimatu osa me oleme ega arvesta Türi brändi ja tuleviku potentsiaaliga.

Me oleme aedlinn ja kevadpealinn. See eristab meid lausa maailmatasemel. Meil on aiad, maad, inimesed, talud, kogukonnad, koolid, lasteaiad, turud, ühendused, teadmised ja looduslik toetav maapiirkond. Me ei ole suurlinn, mis sõltub täielikult sisseveost. Meil on võimalus taastada palju otsesem suhe toidu, maa ja kohaliku koostööga. Türi võiks olla koht, kus toidujulgeolek ei jää ainult kriisijutuks, vaid muutub praktiliseks kohaliku arengu suunaks. Ent see nõuab teadvustamist, visiooni ja arenguplaani mis ei ole varasemate aastate copy-paste. 

Kevadpealinn ei ole ainult ilus sümbol ja lilled. Kevad tähendab algust, tärkamist ja uut elujõudu. Türi võiks kehastada kevadpealinna täielikus mõttes. Me oleme innovatsiooni keskus, mis on suur võimalus ja ka vastutus. Innovatsioon seisneb ettenägelikuses, julguses, loomingus, vana integratsioonis uue valguses.

See võiks olla meie potentsiaal: olla visiooniga paik, mis näeb kaugemale meedia pealiskaudsest narratiivist ja suudab tegutseda enne, kui kriis sunnib. Mitte peavoolu narratiivide hirmust. Mitte vastandumisest ja läbi võimumängude. Mitte maailmalõpu kartusest. Vaid strateegilise küpsusena. Inspireerituna võimalusest, mitte kartusest.

Me ei peaks omavahel sõdima. Me ei peaks langema parteilistesse süüdistustesse, lõputusse infomürasse ega hirmuartiklite jagamisse. See raiskab energiat. See on müra. Me peame viima kohaliku koostöö uuele tasemele ja tulema välja vanadest viisidest mis enam meid ei kanna. Mitmetasandilises sõjas on kohalik koostöö kõige olulisem kaitsekiht.

Strateegiline küpsus ja ettenägelikkus, mitte reaktiivne paanika

See ei ole üleskutse paanikaks ent samal ajal tuleb meil vältida ignorantsust. Meil on vaja leida aeg ja teadvustada suuri trende. Mida juhtivamas rollis keegi on, seda rohkem seda teha vaja.

Raskeimal ajal luuakse ühtlasi uue maailma alused. Mind paelub rööviku-liblika totaalse transformatsiooni protsessi analoogia, nii individuaalsel kui ühiskonna tasandilisel muutuse ajal. Kookonis toimub surm, mis on küll ühe lõpp ent uue algus. See protsess on vajalik ja kaootiline, loomulik ja ilus. Seda protsessi ei tohi kiirendada ent selle vastuvõidelda pole ka mõtet. See on meil praegu käsil. Üks suuremaid transformatsioone, ärkamisi inimkonna ajaloos.

Usun, et Türi kevadpealinna hiilgeajad on meil ees. Me oleme selleks hästi positsioneeritud. Siin saab kokku loodus ja inimene, ja võimalikuks saab nö kaasaegne loodusrahvas. See on harmoonias inimkonna viis ja Türi võib siin olla suurem eeskuju ja tegija kui keegi meist ette kujutab.