top of page
Search

Tuugenite Saaga, osa 3: Teadusest ja Tervisest





Infraheli mõjude kõrval avaneb suurem võimalus: peatuda hetkeks ja küsida, mis on üleüldse teadus ja tervis. Limiteeritud arusaam teadusest võib viia puuduliku arusaamiseni tervisest, mis omakorda viib ennatlike järeldusteni mõjudest. Selle artikli eesmärk on viia mõtlemine kaugemale infraheli diskussioonist ja vaadata sügavamale.


🌐 Meelespea

Tuugenite teema pakub võimaluse vaadelda teadust ja tervist laiemalt kui lihtsalt ühte väitlust infraheli mõju üle. See kutsub meid üles vaatama sügavamale: mis on teadus? Mis on tervis? Kuidas saame mõista inimest/ loodust tõeliselt tervel moel?

Vastus peitub võimes hoida avatud meelt, aktsepteerida mitmekesisust ja mõista, et tõde ei ole kunagi lõplik, vaid see avaneb neile, kes julgevad küsida ja otsida.


🔍 Teaduse olemus

Kas teadus baseerub mehhaanilise füüsika paradigmal, mis tõestab ülevalt-alla kontrollitud narratiivi, või on see avatud, ühendatud, vaba protsess?

Kaasaegne juhtiv teadus on juba aastakümneid tunnistanud, et reaalsus, inimene ja loodus on palju enamat kui ainult füüsiline. Füüsika eksisteerib metafüüsika toel ning subjektiivne kogemus on teadustöös ülioluline. Me teame seda täna, need kes on avatud innovatsiooni tasandile. Informatsioon on avalik ja igaüks võib seda ise valideerida. Kuid sellegipoolest pole suutnud antud laiem vaade reaalsusele vallutada peavoolu teaduse narratiive (mida enamus järgivad). See tähendab, et kõik järgmised tasandid teadusele, nagu nt haridus ja tervishoid, baseeruvad samuti “vanadel mudelitel.”

Tuleb tõdeda, et isegi "peavoolu teadus" pole monoliitne. Globaalselt varieeruvad teadussuundumused kultuuriruumide, akadeemiliste innovatsioonide ja korporatiivsete huvide läbi. Puudub üks üldine teadus, mida kõik saaksid usaldada, ja võib-olla ei saagi sellist eksisteerida. Miks? Sest teadus on/ peab olema paindlik, see on uuriv, avatud, uurimuslik.

Paljud usuvad teadusesse pimesi, öeldes: „Mina usun teadust“. Ent sellega delegeerime oma vastutuse ja ei tunnista teaduse tõelist olemust. Sest pole ühte teadust, ühte lähenemist. Tõeline puhas teadus võib ja tihti tulebki vähemustelt, asjaarmastajatelt, mitte tingimata suurtelt korporatsioonidelt.

Teadus on süstemaatiline teadmiste kogumise ja tõlgendamise protsess, mis põhineb tõenditel, loogilisel mõtlemisel ja intuitsioonil. Selle eesmärk on avastada tõde, mõista maailma ja teha seda praktiliselt, empiiriliselt – vaatlustel ja kogemusel põhinevalt. Teadus tekib seal, kus kohtuvad uudishimu, loogika ja praktiline vajadus.

Oluline on seega märkida, et teadus ei ole piiratud akadeemiliste institutsioonide või riiklike asutustega. Ajalugu näitab, et sellistes raamides on teadus vahel korrupeerunud, töötades selle nimel, et tõestada ettekirjutatud tulemusi. Teistsuguseid vaatenurki võidakse kergesti naeruvääristada ja tembeldada pseudoteaduseks.

🔬 Tervise olemus

Arvestades nüüd laiemalt teadust ja hõlmates rohkem tasandeid kui mehhanistlik Universum, küsime, mis on tervis? Kas see on tänapäeval ülilihtsustatud tehnoloogiline väljakutse või lõpmatutest osakestest koosneva müstilise terviku harmoonia loomine? Kuidas kellelegi. Kas tervis nõuab eelkõige välist sekkumist või seesmise toetamise kunsti?


Inimest saab mõista ühel või mitmel tasandil: mehhanistliku masinavärgina või multidimensionaalse, energeetilise olendina. Sõltuvalt sellest, kui laialt me inimest vaatleme, muutub ka arusaam stressist ja tervisemõjudest. Kui näeme keha pelgalt mehhaanilise objektina, siis võime mõõta tuulikute loodud mürataset ja ühteist järeldada. Võib-olla saame näidata, et üksiku tuuliku infraheli “raputus” ei mõjutagi kuigivõrd. Kuid kui arvestame inimese ja looduse peenemaid aspekte – emotsionaalseid, vaimseid ja energeetilisi kehasid – võime avastada ka lisamõjusid. Seda kõike on teaduslikult uuritud üle maailma, ent peenemate tasandite mõõtmine on keerulisem, tihti vaidlustatav, ja seetõttu “jäigale” peavoolule raskem aktsepteerida.


/// Kummaline kuid mõjus näide peenest stressi mõjust on kurikuulus piinamisriist, mis kinnitab inimese keha ja pea ning tilgutab vett näkku. Alguses pole see midagi erilist, sensoorne stress on niivõrd väike, ent lakkamatu tilkumine tekitab pika peale ületamatu vaimse ja füüsilise stressi. Tilk näkku on väidetavalt üks efektiivsemaid viise murda inimene. ///


Sarnased põhimõtted kehtivad ka tuulikute mõju osas, kui neid hinnata inimese tervise ja heaolu seisukohalt. Võime väita, et tuugen tekitab mitmetasandilist mõju, mida saab osaliselt aga mitte terviklikult mõõta. Tekkinud tuuleenergial ON hind, ka väljaspool finantsilist.


🖐 Okei, okei, aga kas tuugenid on siis ohtlikud või?

Seda küsimust tuleb igalühel endalt küsida avatud südame ja meelega.


Ent enda kogemusele ja globaalsetele olemasolevatele standarditele tuginedes, ei tundu tervislik paigutada meretuulikud, millel ohutsoon on 20km, maismaale, kus defineeritakse 1-1.5km ohutsoon. See tundub mitte ainult mööda, aga veel ka vales suunas. Puht olemuslikult, see tundub hirmus, domineeriv, üleolev. Maismaal on elu veelgi rohkem, seega mõju suurem, seega ohutsoon võiks samuti suurem olla. Lisaks peaks olema läbimõeldud kuidas neutraliseerida tuulikute mõju. Tuleks arvestada ka mõjude akumuleerumisel, st, me ei saa arvestada tuulikuga eraldi, vaid koosmõjus. Igasugused mõjud on kokkuvõttes sagedused/ lained, mis võimendavad ja/ või neutraliseerivad üksteist (teaduslikult tõestatav). Selliste massiivsete tuuleparkide kollektiivne mõju on märgiline, lausa reaalselt kliimat muutev. Praegusel kujul on see reostav, olgugi, et meil puuduvad head mõõteriistad selle täielikuks tõestamiseks. Reostus on algselt peen, kuid pikaajaliste füüsiliste tagajärgedega ja KOHALIK. Et jah, “taastuv energiaallikas” aga kohaliku elurikkuse arvelt. Igaüks võib seda ise tajuda, valideerida ja sõltumatult uurida. Praeguste disainide kohaselt, kui me tahaks vähendada stressi loodusele/ inimesele, siis paigutaksime Eestisse ainult mõne üksiku teletorni suuruse tuuliku ära ja seegi nõuaks suuri pingutusi, et kohalikke nõusse saada.



Praegune projekt optimeerib seda kuidas võimalikult palju tuuleenergiat välja pigistada ja kuidas majanduslikult oleks parim lahendus. See ei ole eraldivõttes halb soov, ent domineerides on selle hind maapiirkonnale ületamatu. Me eralduksime kollektiivselt veelgi oma keskmest (isegi kui linlased ei tunne, et see neid puudutab). St, me võime kasu lõigata tuuleenergia näol (mis on looduslik ressurss) ja eksportida väljagi, ent kaotada sellega maapiirkonnad ja loodusliku eluviisi võimalikkuse. See näeb välja düstoopialik, jätkuv linnastumise domineerimise suurenemine. Jah “taastuv energiaallikas” (jee, kliimalepe, elekter, tarbimise jätkuv suurenemine), kuid VEELGI rohkem harmooniast väljaspool. Veelgi rohkem “linn” ja kaugemal “maast”.

Meie loome ja toetame igatahes alternatiivset vaadet, mis näeb inimest loodusena, oma juurte juures, kompromissides. Me ei vastandu tehnoloogiale, ent pooldame harmoonilist tehnoloogiat, ehk peenemaid ja mitmedimensionaalsemaid lahendusi ja raamistikke kui praegu kasutusel. Teletorni tuugenid ja terviklikult läbimõtlemata tuuleparkide disain viivad ühise valemi veelgi rohkem tasakaalust välja.

0 comments

Comments


MTÜ Elurikas Türi 2025
    info@elurikastyri.ee
Fb: elurikastyri 

bottom of page